Juba pool kuud.

 Täna, esmaspäev 14.juuli, võin öelda, et pool kuud on juba möödas ja siiani on kõik möödunud tagasilöökideta. Hirmus väsimus oli täna. Peale tööd sai magama jäädud ja end nii ära unustatud, et ärgatud sai alles peale kella 21! :) Küll siis jäid pooled asjad tegemata- AGA TRENN MITTE!! Homme vara vaja Tallinna minna. Alles peale kella 00 magama minna ja ärgata 5.30, pole küll midagi uut mu jaoks, aga hommikud on rasked alati, ka siis, kui magada maha pool päeva!

 Juba ongi käes kauaoodatud teisipäev, minu viimane pingutus kooli sisseastumisel, wiiii!!! Nüüd jääb siis üle nädalake oodata, et teada saada lõplikud tulemused, kas sain sisse või mitte. Paras praadimine! Kell 5 jõudsin koju ilusti Tallinnast, ja kohe magama. Ärgates oli kuidagi hea olla- nõud sai pestud, tolm imetud, pesu pestud ja muidugi trenn tehtud. Õhtul jõudsin isegi plaanid paika panna, mis trenni ja kui palju hakkan järgmine kuu tegema. Koostasin ise omale kava. Avalikustan kunagi hiljem! :)

 Kolmapäev. Täna täitsa enam-vähem olla, sellist tungivat väsimust polnud. Ainult lõunapausil hakkas nokkima, nagu ikka. Peavalu ei esinenud kordagi. Aga siiski õhtuks asi muutus- jalad läksid justkui paiste, valutasid ja korralikult käiagi ei saanud. Lisan, et mul on ka selg haige (alaseljavalud), mida vist ravida ei anna. Käidud arstil, saanud vaid ajutist abi tablettidest. Siiski trenn saab tehtud nagu kord ja kohus!!!

 Neljapäev. Tavapärane trennipäev. Otsustasin kükid ära jätta, hakkab põlvedele.

 Reede. Nädala viimane tööpäev ! Lisaks tavapärasele trennile sai jooksmas käidud. Kõigepealt läksin jooksma nii, et mu kallis mees sõitis mul rattaga kõrval. Jooksult tagasi jõudes trepikoja ukse ees arvas kallike, et tahab ka joosta. Lippas siis tuppa, vahetas jalanõud ja minek! Imestav nii minu kui tema jaoks on see, et ma jaksasin kogu nende joostu väldetel joosta ilma puhkepauside või kõndimisteta! Muidugi sai vahepeal ujuma lipatud, väga meeldiv on see :) . Tunnen, et on vastupidavust juba. Olen uhke enda üle!!! :)

 Laupäev ja pühapäev täiesti tavalised trennipäevad. Ei saa mainimata jätta, et terve selle kuu olen leidnud oma treeningpallile otstarbe  lõpuks :) Aastaid tagasi tahtsin, pere kinkis siis sünnipäevaks ja nii seisis see nurgas. Aga sel kuul mõtlesin, et hakkan sellega kõhulihaseid ja kätekõverdusi tegema. Palju parem ja mõju on ka tunda! Tavapäraseid istessetõuse teha ei saa, kuna selg hakkab siis rohkem valutama. Palliga treenides on tunda, et see mõjub igasugusetel sisemistele lihastele!

Feeling is GREAT !!!         

 Kuna ma pole arvutisse oma chalenge salvestanud, siis ei saa siia pilti ka lisada. Kalendrisse ammu ära märgitud :) Niipalju võin öelda, et see koosneb kõhulihastest, kätekõverdustest, väljaastetest ja kükkidest. Kükid on need, mida ma vihkan :) Aga ilu nõuab ohvreid, nii et tuleb pingutada!

 On esmaspäev, 7.juuli. Ei midagi erilist, täiesti lihtne trennipäev kava järgi. Lisan, et käin igapäevaselt rattaga tööl (üks ots 6km).

 Täna, teisipäeval, lisaks oma tavapärasele trennile otsustasin minna on sõbranna juurde, kes elab 7km kaugusel. Muidugi sai sinna mindud jala! Ilm oli ideaalne- päike siras kõrgelt ja oli mõnusalt palav. Sinna kõnnitud sai ikka korraliku tempoga, higi voolas korralikult. Nagu naistele omane, sai lobisetud maast ja ilmas. Tagasi tõi sõbranna mind autoga, kell oli juba südaöö. Muidugi oleks võinud ka tagasi tulla jala, aga ei, sõbranna elab metsade vahel ja väljas oli minu jaoks väga pime. Nimelt on mul tohutu suur hirm pimeduse ja metsa ees, kõigile muudele hirmudele lisaks, mida mul on palju .. :) .

 Juba ongi kauaoodatud kolmapäev! Et miks? Sest täna on mu selle nädala ainuke vaba päev töölt. Võiks suisa öelda, et igati ilus ja kordaläinud päev. Hommikul ärgates sai kohvi tehtud ja mindud rõdule bikiinides seda lürpima. Natukese aja pärast ärkas mu armas unimüts ja tuli oma kohviga mu sekka. Kohvid joodud, sai mindud järve äärde päikest võtma ja ujuma. Õhtuks olime mõlemad vähid :) . Tegime kartulisalatit, mmmm, meie suur lemmik !! Õhtu siis tegin trenni ka ikka. Kodus tegin ära kõhulihased, jalatõsted ja kätekõverdused. Siis ma jooksin järveni, mis pole küll kaugel, vaid umbes 1,5-2km. Järve juures tegin ära väljaasted ja kükid, ja siis.. siis läksin UJUMA ! :) Meeletu, kui hea pärast olla oli !!! Ja muidugi õhtut jääb lõpetama jalgpalli vaatamine oma kallimaga. Täna tunnen end tõeliselt õnneliku naisena !!! :)

 Neljapäev ... üks kõige tavalisem päev. Selles suhtes, et täna üle mitme päeva on mul see vastik väsimuse tunne peal- nii väsinud, et ei jaksa midagi teha ning tahaks magada , aga koheselt kui voodisse minna, võibki vähkrema jääda, lihtsalt ei saa magada. Tagatipuks mõtlesin, et luban omale paar präänikut, aga see oli vist liig. Tekkis see vastik "paistes" tunne üle kogu keha ja jõuetus, nagu siis, kui olen tarbinud saia- ja/või piimatooteid. Ega ma sellest end heidutada lasknud, võtsin end õhtu kokku, läksin kõndima, tegin poole trenni õues ära ja teise poole pärast toas!

 Reedest pühapäevani pole mõttet detailselt lahti kirjutada. Olid tavalised trennipäevad, ilma mingi lisatreeninguta. Neil päevadel on väsimus ikka tappev! Mitte füüsiline, ei, aga vaimselt olen kogu aeg nii unine, et mure tekib juba, ja peavalu on ka pidev külaline. Tuleb minna arsti vastuvõtule asja uurima!

 Järgmine blogi juba nädala pärast!
 Päikest!

Teekonna algus ...

 Tere! Alustan sellega, et pean blogi esimest korda. Mõte tekkis ühel hommikul, enne, kui olin veel voodistki tõusnud. Nii siis ...

 Olen Laura, 21 aastane, täiesti tavaline naisterahvas. Käin tööl, olen suhtes. Minu võitlus kehakaaluga on kestnud põhimõtteliselt terve elu, on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu, olen nutnud, olen naernud. Mõte hahata blogi pidama oli lihtne- pideva huviorbiidi all olles on tahtmine pingutada, mitte alla anda, et mitte valmistada teisetele pettumust ja endale piinlikust.

  Nagu eelpool sai mainitud, olen ma lapsest saati olnud pontsakam. Eks ma olen olnud suur söögiarmastaja ka. Kuid siiski on olnud ka  aegu, mil olen olnud ideaalkaalus. Kahjuks pole ma osanud neil hetkedel osanud seda näha ja olen alati arvanud, et olen paks. Alles tagantjärgi pilte vaadates olen märganud, kui ilus ja sale ma olen olnud.

 Minu kõige suurem kaalulangus sai alguse 2013. aasta jaanuaris, mil nägin saadet "Sa ei ole üksi", kus saatejuht Carmen Pritson-Tamme rääkis oma kaalulangetamise loo. See inspireeris mind niivõrd, et ma kohe peale seda saadet läksin ja liitusin Facebookis selle samuse kaalulangetus grupiga. Alguses ma küll jälgisin teisi- nende toitumine ja  trenn. Siis suutsin ka ise mõned kilod kaotada. Paar kuud hiljem langes aga sünge pilv perre- suri kõigi poolt armastatud onu. Trenn ja toitumine jäi seisma 1-2 kuuks. Siis aga nagu võluväel kaotasin 2-3 kuuga 18kg. Endalegi arusaamatult. Mu kallim arvab siiani, et saavutasin selle end näljutades. Samas ma mõistan teda, tol hetkel me veel koos polnud ja ta polnud kursis mu tegevustega, mida ma tegin, et kaalu langetada. Suvi 2013 kaal püsis, kuid sügisel hakkas see tasapisi tõusma ja selle aasta, 2014, suveks, olen ma kuskil 12kg juurde võtnud. Täpseid numbreid ei tea, sest nagu iga trullakam naine teab, kaal on vaenlane :) Uuesti põhjalikumalt võtsin end kätte juuni alguses, mil sai endast ka pildid tehtud (pilte veel ei avalikusta). Lisan veel, et tegelen erinevatle challenge`itega. Meeldib käia kõndimas, teinekord ka sörkimas.  Eelmine kuu suutsin 9 päeva ilusti ära teha, siis aga jäi üks päev tegemata ja edaspidi ka ei suutnud end tegutsema sunduda. Selle kuu alguses alustasin aga uue challange`ga, mida olen sooritanud siiani ilusti kõik 6 päeva. Toitumise kohta ütlen nii palju, et pole võimalik kõike tervislikku süüa ja nii nagu ette on nähtud. Söön seda mida saan, aga võimalikult tervislikult. Saia- ja piimatooteid ja tarbin väga minimaalselt, sest olen nende vastu allergiline (kogu keha, kõige enam kõht, lähevad paiste ja on raske olla). Vee sõber olen ma olnud kogu aeg, nagu ka aastaid olen "sõltuvuses" rohelisest teest :)

 Üritan saada hakkama tellitud kavadeta. Seega, kõik mulle pöidlad pihku! :)

Päikest Teile! 

Laura